Nagu eelmises blogipostis kirjas, siis eduka püügipäeva aluseks on hea plaan ning sellest kinni pidamine + püüa seda rannikuosa, kuhu tuul peale käib. Vaatasin,  et neljapäeval kisub korraliku maru üles. Enne seda terve teisipäev kena edelatuul ja ka kolmapäeval samast suunast tuul otse rannikule. Võtsingi plaani kolmapäevase püügi pealelõunase aja kuni pimedani.

Esimesse kohta jõudes tuli märgade kahlamispükstega merikakütt vastu ja ütles, et ei saanud kala selles kohas. Ei hakanud enda aega ka siis raiskama ja otsustasin plaani järgi järgmist kohta püüdma minna. Olin uues kohas ja mõtlesin ( ei tea kus see mõte sisse puges) et allatuult nurga taga on üks kena auk, kus erinevate tuultega on kala ennast näidanud. Tegin seal siis 10 min püüki, kui see sama juba eelmisest paigast tuttav mees ka samasse kanti püüdma tuli ja tuulepealset osa. Tore näha, et mehel oli kohe plaan paigas.

Endast oleks ebaviisakas talle ette joosta ja nii ma püüdsin tuulealust kariosa ja tema tuulepealset osa. Mingi hetk oli ta juba päris kaugele tippu liikunud ja ma tulin ka samale küljele kuhu tuul peale käis, ja hakkasin siis tagasi liikuma lanti loopides. Tuulepoolsel küljel oli vesi hägune, vee temperatuur 9 kraadi ning tuul puhus 5-6 ms vastu. Võtsin siis plekklandi otsast ja panin tugeva mänguga punase tooniga landi. Sain vast alla 100 meetri liikuda, kui käis löök vastu lanti aga kala ära seda ei võtnud. Loopisin erinevaid sektoreid enda lähedal aga ei midagi. Siis tegin pika heite mere poole ja sain paar vändapööret teha kui nataki ning oligi otsas. Kala tegi korraliku võitlust ning seekord jäin peale mina. Kenasti mõõdus meriforelli mamma tuli koju kaasa. Huvitaval kombel olnud veel pruuni tooniga aga kodus puhastades oli kena kogus marja sees. Kui ma kalaga adruvallis toimetasin, siis jalutas tipust tagasi ka juba tuttav kalamees. Pime tikkus peale. Vahetasime infot ja muljeid ning liikusime koos tagasi autode juurde.

Kui aga pole võimalust püügipäeva valida ja väljas möllab tuul, siis katsu otsida poolsaare nukkide ja kivikaride taguseid, kus vesi rahulikum ja puhtam. Põhjarannikul on hulgim selliseid kohti. Kui just päris põhjakaare torm pole, siis mingi püügikoha leiab alati. Ega kala ka ei taha pesumasinas olla ning otsib rahulikuma veega kohti, kus toituda.